Konrad Huber: Elu täis pühendumust ja tänulikkust Hahnbachis

Konrad Huber: Elu täis pühendumust ja tänulikkust Hahnbachis

Konrad Huber tähistab oma 80. sünnipäeva. Ta kasvas üles Hahnbachis ja jättis sinna palju jälgi. Ta sündis 29. oktoobril 1944 aadressil Hauptstrasse 74. Tema vanemad olid puusepp Josef ja tema naine Kunigunde. Konrad Huberil on vanem vend ja noorem õde.

Pärast kooli ja internaatkooli Weißenbornis alustas ta oma ametialast karjääri maksuametis. Temast sai Sulzbach-Rosenbergi Maxhütte noorim volitatud esindaja ja peaosakonnajuhataja. 15 aasta pärast kolis ta Hiltli pükstevabrikusse, kus töötas 17 aastat tegevdirektorina.

Vabatahtlikkus

Tema vabatahtlik pühendumus on tähelepanuväärne. Ta oli tegev IHK Regensburgi maksukomitees ja teistes komiteedes. Ta osales ka rahvakohtunikuna Ambergi piirkonnakohtus ja Baieri koolide eksamikomisjonis. Ta oli poliitiliselt aktiivne kohaliku volikogu liikmena ja CSU-s. Ta kuulus ka katoliku poisteühingu juhatusse ning oli seotud rajooni noorteringi, vabatahtliku tuletõrje ja Hahnbachi meeskooriga.

Konrad Huber on ka spordiklubi, Saksamaa Alpiklubi ja katoliku töölisliikumise liige. Ta oli alati nõutud 14 klubi juubelil ning toetas neid nõu ja toega.

Ühendus kirikuga

Tema side katoliku kirikuga on tugev. Ta oli aktiivne altaripoiss, õppejõud ja kantor. Ta töötas ka kirikukooris ja kirikuvalitsuses. Tema väsimatuid pingutusi kirikute renoveerimisel ja uue Püha Josefi päevakeskuse ehitamisel tunnustatakse. Tema ideedest lähtus endisesse kloostrisse uue kogudusemaja paigaldamine.

Tunnustus ja auhinnad

Tema pühendumust on korduvalt tunnustatud. 2003. aastal sai temast IHK Regensburgi maksukomitee auesimees. 2007. aastal sai ta Liitvabariigi teenetemedali. Sellele järgnes 2010. aastal Hahnbachi turu kuldne kodanikumedal ja 2013. aastal Baieri põhiseaduse medal hõbedane. Piiskopkond austas teda ka piiskop Johann Michael von Saileri medaliga.

Elementaarne ellusuhtumine

Konrad Huber kirjeldab oma põhilist ellusuhtumist sõnadega tänu ja rahulolu. Need on seotud nii tema ametialase ja sotsiaalse positsiooniga kui ka perekonnaga. Ta näeb oma naist Inget, nende kolme poega ja kahte lapselast oma stabiliseeriva "selgroona". Ta usub, et ilma selle toetuseta poleks ta seitsme aasta tagust rasket haigust üle elanud. "Sellest ajast peale olen elanud tänulikult igale hingetõmbele," kinnitab ta. Ta mainib ka oma varasemat sportlikku vormi ja räägib oma kõrgetest alpituuridest ja armastusest jalgpalli vastu.