Lõikusaeg Mintrachingis: kogukonna viljapuuaiad kutsuvad teid koristama!

Lõikusaeg Mintrachingis: kogukonna viljapuuaiad kutsuvad teid koristama!

Mintrachingi vallas edendatakse küpsete viljade saaki ühiste viljapuuaedade kaudu, mis ulatuvad üle kogu valla. Need ühised alad ei paku kodanikele mitte ainult võimalust vilja koristada, vaid ka neid väärtuslikke ressursse ära kasutada ja kasutada. Viljapuuaedade täpsed asukohad on Schulstrasse ja Ringstrasse Mintrachingis, samuti alad Gengkofenis ja Mangoldingis mänguväljaku lähedal. Scheueri ja Sengkofeni mänguväljakul on ka viljapuuaiad. Grünbucklis on ka heinamaa Mooshamist lõuna pool ja teine ​​GVS-il Geislingi suunas Klein Gilla lähedal. Huvilised võivad lisateavet leida Mintrachingi valla veebisaidilt.

Puuviljakasvatuse traditsioonil on Euroopas pikk ajalugu, mis ulatub tagasi iidsetesse aegadesse. Kvaliteetsed puuviljasordid tõid Euroopasse roomlased, kes täiendasid oma teadmisi puuviljade kasvatamisest idamaadest ja Kreekast. Juba Egiptuse templite pealdised annavad tunnistust õunapuude kasvatamisest aedades. Keskajal kasvatasid kiriklikud ordud ja ilmalikud valitsejad teadmisi viljaliikide kohta, Karl Suur aga andis juba 8. sajandil välja kuningliku määruse viljapuuaedade hooldamise kohta. Need ajaloolised arusaamad illustreerivad, kui sügavalt juurdunud on puuviljakasvatus Euroopa kultuuriloos. Tänapäeval on suurenenud toitumisalane teadlikkus liikumapanev jõud, mis toetab traditsiooniliste puuviljavarude säilitamise ja kasutamise algatusi, nagu võib täheldada näiteks Baieris.

Puuviljakasvatuse areng

Seoses industrialiseerimisega 19. sajandil kasvas Saksamaal ja teistes Euroopa riikides puuviljakasvatus märgatavalt. Viljapuuaiad tekkisid teede äärde ja ühiselamutesse, samas kui segapuuviljaaiad ja puuviljaviinaistandused olid ülekaalus väikeettevõtetega piirkondades. 1900. aasta rahvaloendus näitas, et Saksa impeeriumis kasvas üle 168 miljoni viljapuu. Kuid sõjajärgsele perioodile järgnes periood, mil viljapuuaedade kasvatamine muutus majanduslikult raskemaks, kuni paljud puistud pidid andma teed uutele arendusaladele ja liiklusteedele. Lauaviljade kasvatamine läks lõpuks üle madala varrega süsteemidele, mis avaldas traditsioonilistele viljapuuaedadele üha suuremat survet.

Sellest hoolimata tehti alates 1970. aastast arvukalt algatusi viljapuuaedade säilitamiseks ja kasutamiseks. Need jõupingutused on tingitud ka kasvavast huvist tervisliku toitumise ja piirkondlike toodete vastu, mis on viimase 15 aasta jooksul muutunud järjest olulisemaks. Paljudes kogukondades, sealhulgas Mintrachingis, ei säilita viljapuuaedade loomine ja säilitamine mitte ainult toiduallikat, vaid ka tulevaste põlvede jaoks olulist kultuurmaastikku.